Kui mõelda imiku esimestele suutäitele seoses tahke toiduga, kerkib silme ette kujutluspilt püreega täidetud teelusikast, mida vanem käes hoiab. Esimesed lusikatäied võivad imiku jaoks olla meeldivad, samas võib ta ka toidu välja sülitada või keelduda üldse suud avamast. Näputoit aga tähendab sellist lähenemisviisi, kus võõrutamist juhib just imik. See tähendab, et beebi otsustab, millal võõrutamine peaks algama ja millal lõppema. Selle järgi algab tahke toidu andmine just siis, kui laps näitab, et suudab ise endale toidu suhu panna.
Näputoidu puhul julgustatakse last toitu uurima ja kätte võtma niipea, kui ta selle vastu huvi üles näitab. Toitu tuleks pakkuda selliste tükkidena, mida tal on lihtne kätte võtta (näiteks pikkadeks pulkadeks tükeldatud toit). Selleks, et saada kinnitust lapse valmisolekust iseseisvalt tahke toiduga tutvumiseks, tuleks uurida lapse kehalise arenguga seotud muudatusi, mis võimaldavad tal uue toiduga toime tulla (seedimine, kasv, suu areng). Kui laps suudab iseseisvalt istuda, käsi välja sirutada ja neid suu juurde tõsta, kui ta näkitseb lelusid ja teeb mälumisliigutusi, siis on võimalik, et ta on esimesteks katsetusteks valmis.
Näputoit arendab mälumisoskust
Püreestatud toitu andmine võimaldab imikul toitu kergesti suhu imeda, mis tähendab, et mäluda pole tarvis. Kui imikul ei avanegi võimalust proovida mälumist vajavat toitu, siis hiljem võib mälumisoskuse areng takerduda. Mälumisoskus on väga oluline näiteks kõne arengul ja hea seedimisele. Kui laps saab endale ise toitu suhu panna, siis on tal seda kergem mäluda. Lusikast antud toidu imeb aga laps suu tagumisse ossa, kus seda pole enam kerge ringi liigutada ja võib vallanduda läkastamisrefleks. Kuna püreestatud toitu on lihtsam neelata, siis tekib tihtipeale ka vanematel kiusatus lapsele ülearu toitu anda.
Mõni imik suudab üsna varakult juba ise endale lusikaga toitu suhu pista, teisel läheb selleks natukene kauem aega. Oluline on anda lapsele võimalus söögiajal ise tegutseda. Näputoidul olevad beebid õppivad iseseisvalt toitu uurima ja sööma täpselt siis kui nad on selleks valmis. Ei tasu karta liigset segadust, mis võib toidukorrast järgi jääda. Varem või hiljem hakkab laps ise sööma ning mõningane korralagedus peale söömist on normaalne osa õppimisprotsessist. Kindlasti on abistavateks vahenditeks ülespoole hoiduva servaga pudipõll ning söögitool, mida on mugav söögilauale võimalikult ligidale asetseda, et laps saaks koos perega koos süüa. Samuti on mugav suure kandikuga söögitool, millest süües satub võimalikult vähe toitu põrandale. Söögitooli valides tuleks kindlasti jälgida seda, et toolil oleksid rihmad, mis last toolis kinni hoiaks.
Lihtsaid näputoite imikule:
- aurutatud terved köögiviljad
- aurutatud või praeahjus küpsetatud köögiviljapulgad: porgand, kartul, kõrvits, suvikõrvits
- toorest kurgist lõigatud pulgad
- jämedad avokaadoviilud
- kana, näiteks kondiga koivatükk
- puuvili kas tervelt või pulkadeks lõigatult- pirn, õun, banaan
- kõvast juustust lõigatud pulgad
- leiva- ja saiapulgad
- kalakoogid- või pulgad
- lihapallid või veisepihvid